info@eduakadeemia.ee
„Stressi vajame ellujäämiseks. See on reaktsioon muutustele, ellujäämisinstinkt, mis tekib pärast teatud juhtumeid, mida meie keha tajub kui ohtu. Stress on elu igapäevane osa, mis aitab end kokku võtta ja lõdvestuda,“ ütles psühholoog Rita Rätsepp Edu Akadeemia seminaripäeval „Päev iseendale”. Toome sinuni lühikese kokkuvõtte tema jutust.
Meie keha reageerib muutusele ja määramatusele, viies meid positiivse stressi seisundisse, mis aitab end kokku võtta, annab jõudu ja julgust, stimuleerib ning mõjub seega kasulikult. Nn negatiivse stressi puhul aga ei teki lõdvestusfaasi ja me läheme pingule kui pillikeel, millele järgneb läbipõlemine ja depressioon.
Inimene peab õppima oma keha kuulama. Tuleb olla teadlik ja õppida aru saama sümptomitest ehk sellest, mida keha meile öelda tahab. Näiteks kui olen väsinud, siis magan, mitte ei võta tassi kohvi. Just sellist teadlikkust, mis puudutab koostööd oma kehaga, oleks rohkem vaja, et elu hoiaks end ise tasakaalus. Kui meil seda teadlikkust ei ole, oleme ka kahjuks väga manipuleeritavad, võtame omaks teiste tundeid ning kuulame enda asemel teisi inimesi.
Iga inimese sees on palju pooli ja eri situatsioonid ning inimesed toovad meis ühe või teise külje esile – vahel ka sellise, millest me ise ei teagi. Mõni inimene toob meis välja meie head omadused, teine aga just pimepoole. Minu parimad õpetajad on olnud inimesed, kes on mulle haiget teinud. Ja ma olen sellest palju õppinud, sest ühtki kriisi ei tohi asjatult mööda lasta!
Kuidas õpetada oma keha stressiga hakkama saama
Kui inimene on lasknud stressil endas kaugele areneda, võtab sellest väljatulek samuti aega. Aga hea uudis on see, et kriisiks saab ennast ette valmistada. Lihtne näide: iga nädal tehakse laevadel päästeoperatsiooni proove, et päris kriisi ajal hakkaks tööle lihasmälu. Kui rääkida igapäevaelust, siis oleks meilgi vaja tegeleda enda teadliku lõdvestamisega. Võta iga tund viis minutit aega, et lõdvestuda – see teeb päevas kokku tunnikese. Ja kord nädalas olgu hingamise päev. Sellega õpetame ja harjutame oma keha, et vahepeal peab lõdvestuma.
Stressis keha tahab tegeleda probleemi lahendamisega. Seoses sellega kiireneb hingamine ja keha asub võitlusesse. Nii ei suuda me aga rahulikult probleemiga tegeleda. Peame seega sundima end rahulikult hingama, emotsioonid maha jätma – rahulikult hingates muutub ka meie vaatenurk. Pole vaja võtta enda kätte juhtimist asjades, mida me juhtida ei saa! Samas saame ju ennast juhtida – miks me siis teeme endale oma mõtetega haiget?
Keerulisem on olukord, kui näeme enda kõrval puntras inimest. Meie ei saa teda lahti harutada, sest see on tema õppetund. Ja kui me püüame seda ikkagi tema eest teha, siis ta ei õpigi kunagi oma muresid lahendama. Nõustajagi ei anna kunagi konkreetset nõu, sest probleemide lahendamise potentsiaal on inimese enda sees olemas.
Paraku on palju neid inimesi, kes ei ole orienteeritud lahendusele, vaid protsessile – neile meeldib viriseda ja vinguda ning kõiges halba leida. Neile ei tasugi lahendust pakkuda, sest nad ei otsi seda. Üks hea võte on siiski küsida selliselt inimeselt, mida ta tunneb ja kuidas ta tahaks ennast tunda. Kui ta tahab edasi liikuda ning avaldab soovi end paremini tunda, on ta valmis selle nimel samme astuma. Nii saame teda ikkagi kõrvalt motiveerida.
Sageli tahavad inimesed kedagi kriitikaga paika panna. Aga kui soovime, et teine mingis olukorras end muudaks, siis tasub vaadata kõigepealt endasse ja mõelda, mida see olukord või inimene praegu minu sees muutis. Miks see mind puudutas? Kas ta näitas ehk hoopis minu nõrga koha kätte? Kriitilisus on automaatne käitumine, kuid see on jäämäe ülemine osa. All on aga hoiakud, kogemused ja väärtushinnangud, mis on meid selleni viinud. Iga võitlus ei ole minu võitlus. Mõtle enne suu avamist, kas teed seda selleks, et muuta elu maailmas paremaks või et upitada oma ego ja näidata lihtsalt teistele oma vaatenurka.
Stress on igaühe puhul erinev ja neid olukordi ei saa võrrelda. Inimesed määratlevad igaüks omamoodi, mis üldse on probleem või milles seisneb heaolutunne. Mõnele piisab sellest, et kõht on täis, teise jaoks tähendab heaolu miljonit dollarit. Mulle väga meeldib Vigala Sassi ütlus, et elu mõte on elus olla ja sellest rõõmu tunda, kellelegi liiga tegemata.
Lõpetuseks nipp: kui lähed ärevaks, siis püüa rahulikult hingata ja oma füüsilist keha rahustada. Vii tähelepanu asjadele enda ümber, otsi näiteks ruumist roosasid esemeid. See viib fookuse ärevuselt mujale ja juba hakkadki rahunema.
Rita Rätsepp on psühholoog, koolitaja ning vabakutseline näitleja. Ta on juba aastaid teinud koolitusi ja pidanud loenguid enesejuhtimise, enesearengu ja lastekasvatamise teemadel. Rita töötas pikalt psühholoogina Rocca al Mare koolis ning täna nõustab lapsi ja täiskasvanuid oma erapraksises ja City Tervisekliinikus.
