Perepuhkus: 8 head soovitust

Kuidas teha nii, et puhkus perega oleks päriselt nauditav ning ei lõppeks jonnihoogude ja krahhiga? Kolme lapse isa, blogija, koolitaja ja raamatu „Mees 4. Kõik on võimalik” autor Illimar Pilt ütleb, et üks on kindel: mida pisemad on lapsed ja suuremad on vanemate ootused, seda kindlam on pettumus. Siin on tema soovitused.

Kulgege laste rütmis ja ajas

Ärge kiirustage liialt ja püüdke mõelda nii nagu nemad – see võtab pinget maha. Ekraani ei soovita autosõidu ajal kasutada, sest lapsed peavadki kogema igavust, selleks et tekiks loovus. Meie pere ei kasuta sõidu ajal nutiseadmeid, küll aga otsime telefonist vahel laule – igaüks ütleb oma lemmiklaulu ja siis kuulame seda koos. Meil on alati kaasas joonistusasjad, samuti mängime meelsasti sõnamängu.

Spontaansusega kaovad ootused ja pettumused

Kord sõitsime perega Lottemaale, kust pidime edasi telkima minema. Ootamatult jäi kõige väiksem tüdruk haigeks. Mida teha? Kaasa ütles, et lõdvestume esmalt: tema võttis pisikese, mina kaks suuremat ning me eraldusime. Varsti oli ka väike taas jalul ning me veetsime koos toreda päeva. Seejärel mõtlesime, kas sõita koju või jääda telkimise mõtte juurde. Mida me oleksime veidi tõbise lapsega kodus teisiti teinud? Mitte midagi – oleme kogenud lapsevanemad ning otsustasime ikkagi telkima minna. Väga äge oli.

Pausid

Laste puhul peab olema valmis selleks, et vahepeal tuleb lihtsalt aeg maha võtta. Kui viimane kord kõige väiksem laps ohjeldamatult nutma hakkas, jätsin auto seisma, võtsin ta sülle, lasin tal nutta ja püüdsin ise lõdvestuda. Nii tundis ta, et issi ei võitle tema tunnete vastu. Kaasa selgitas samal ajal suurematele lastele, et varsti sõidame edasi, aga väike õde vajab enne veidi rahustamist. Kui nutt vaibus, tulime autosse tagasi ja juba viie minuti pärast jäi ta magama.

Piirid ja kokkulepped

Ärge andke katteta lubadusi ja ärge ähvardage ilmaasjata. Näide: sõidame autos ja lapsed hakkavad tagaistmel kaklema, aga meil pole aega sõitu katkestada. Öeldes neile, et me ei sõida Lottemaale, kui nad kohe ei lõpeta, ma ju valetan ja nad teavad seda. Abiks on piiride seadmine: tuleb öelda, et mul on halb keskenduda sõitmisele, kui nemad kisavad; see on ohtlik ja meil läheb palju rohkem aega kohale jõudmiseks. Lisaks luban, et tüli alustaja jääb Lottemaal jäätisest ilma. Rahu on majas, sest nad teavad, et emal ja isal on tõsi taga. Samamoodi on kodus näiteks koristamisega. Laps ei usu teid, kui ütlete, et ta ei näe enam kunagi ühtegi multikat, kui ta tuba ära ei korista. Kui aga öelda, et ta ei näe multikat täna õhtul, siis saab ta aru, et teil on tõsi taga. Piirid on kehtestatud.

Kui võtad puhkuse lastega, siis puhkagi päriselt lastega

Me oleme eraettevõtjad ja mõistame, et kõik lapsevanemad ei saa perepuhkuse ajal arvutikaant mitmeks nädalaks kinni lüüa. Aga kui võtad puhkuse lastega, siis võtagi seda nii; kui võtad puhkuse ainult endale, siis puhka omaette, ja kui kaaslasega, siis koos temaga. Tee seda, mida oled sihiks seadnud. Ära karda: lastega puhkamine ei tähenda seda, et pead nendega kogu aeg ninapidi koos olema – tegelikult väsivad ka nemad kontaktist vanematega. Saladus on selles, et kui laps tahab vanema lähedust, on teda hulga keerulisem kaks tundi eemal hoida, selle asemel et vaadata näiteks tema uusi oskusi ja luua ühiseid mälestusi. Lisaks on pärast lapse tõrjumist kümme korda raskem temaga sidet taastada.

Müramine on oluline!

Kui lapsed tahavad mu lähedust, siis müran nendega. Selline maandamine võtab tegelikult aega vaid 10–15 minutit. Mürgeldamine peab aga kindlasti tulema vabatahtlikult – kui laps ütleb ei, siis ongi ei. Lapsega tegelemine loob vanema ja lapse vahel mõnusa kontakti. Lisaks on näiteks lapse keerutamine ühtlasi hea trenn nii isale kui ka emale. Tagaajamine ja kõdistamine on ka nende jaoks lahe. Peitusemäng on aga oluline 3–8-aastastele, sest siis nad kontrollivad olukorda ja juhivad ise mängu.

Leidke üles oma sisemine laps

Meil kõigil on sees sisemine laps. Vahel minnakse kohusetundest lapsega mängima, aga kui sa ei ole kohal, tajub ta selle ära, sest sa ei anna talle energiat. Kord rääkis sõber, et tellis Lego-klotsid, kuigi tema laps oli siis alles pooleaastane. Selgus, et ta tõepoolest naudib Legodega mängimist ning see on tema võti oma sisemise lapse juurde. Mõtlesin, mis minu võti võiks olla. Ja kui siis tütar ühel päeval küsis, kas nad võivad sõbraga onni ehitamiseks kuurist materjali võtta, sain aru, et see on minu teema! Pakkusin kohe naelu, kruve, mootorsaagi ja oma abi – nüüd teemegi lastega koos onne, käime metsas, laseme vibu. Minu sisemine laps saab tõesti möllata ja tütar näeb, et ma naudin temaga mängimist. Tänu sellele saan tunnustust nii laste kui ka kaasa käest. See omakorda annab mulle jaksu vastu võtta neid mänge, mida nemad mulle pakuvad, ja minu sees olev mänguline laps suudab minna laste tasandile fantaasiamaailma.

Las nad näevad, kuidas konflikte lahendatakse

Perereisil tuleb ikka lahkhelisid ette, ka täiskasvanute vahel. Meie ei roni kaasaga kuhugi peitu, vaid lahendame probleemid laste ees. Miks? Selleks et lapsed näeksid kõiki konflikti etappe ja lahenduskäiku kuni peegelduseni ja vigadest õppimiseni. Konflikt on elu loomulik osa – laps ei jonni ju jonni pärast, vaid tavaliselt ta vajab abi. Ka täiskasvanud jonnivad, kui nende emotsionaalsed või füüsilised vajadused on täitmata. Mõelge näiteks, kuidas te käitute, kui olete näljane.