info@eduakadeemia.ee
Telesaate „Südamesoov” saatejuht, koolitaja, sisulooja ja endine TV3 uudisteankur Keili Sükijainen on seisnud silmitsi nii mõnegi proovikiviga ja teinud kannapöördeidki. Tema sõnul on fassaadist olulisem sisu ning õigete otsuste tegemiseks on vaja võtta aega.
See võib tunduda üllatav, aga Keilil ei olnud kooliajal üldse lihtne sõbrannasid leida. „Püüdsin kampa sobituda ja teistele meele järele olla, kuid see ei õnnestunud eriti. Raskeid hetki oli nooruses palju, aga mind aitas see, et mul oli siiski poistest sõpru,” ütleb ta.
Kui Keili oli 13-aastane, kutsus mitu modelliagentuuri teda modellitööd proovima, aga tema unistas hoopis loomaarsti ametist. Siis leidis ema tütre rahakoti vahelt agentuuride visiitkaardid ning soovitas tal paaril fotosessioonil ära käia. Keili saigi kaasa lüüa paljudel show’del ja ütleb nüüd, et see aitas enesekindlust kasvatada. „Elasin 14-aastasena mõnda aega Madridis, käisin casting’utel, kuulsin palju ei-vastuseid… Aga mõtlesin alati, et homme on uus päev ja uued võimalused – selline mõttelaad aitas meelekindlust leida,” meenutab ta. Modellikarjäär teda aga ikkagi ei köitnud, kõige olulisem oli kool.
Keili on saanud rohkelt tiitleid, ka Eesti seksikaima naise oma. Ta ise pole aga ennast kunagi üliseksikaks pidanud – küll tundub ta endale liiga pikk või on jalanumber liiga suur. „Olen pidanud end tõestama, sest inimestel on palju stereotüüpe. Kui tahtsin ajakirjanikuna töötada, oli mul dilemma, kas ma ikka tohin värvilisi riideid kanda või äkki peaks prillid ette panema, et mind tõsisemalt võetaks,” ütleb ta. „Jabur! Samasugused stereotüübid on suhetega: minu põlvkond on üles kasvanud Disney-stsenaariumiga, kus prints saabub valgel hobusel. Aga oluline pole ju prints ega hobune, vaid see, kuidas inimesed erimeelsusi lahendavad ning koos oma elule vundamenti laovad.”
Keili ütleb, et tegi vea, kui üritas olla nagu mõni teine tuntud saatejuht. Tegelikult on oluline just erilisus. „Ükskõik millist fassaadi soovime luua, me ei suuda seda lõpuni hoida. Samamoodi ei suuda me lõpmatuseni dieeti pidada ning viimaks teeb see meid õnnetuks. Seega otsustasin olla päris elus ning ekraanil üks ja sama inimene ehk mina ise. Kui see ei meeldi kõigile, siis ei meeldi. Tõsi on aga see, et iseendaga peab sõbraks saama.”
Sama asja tehes ei saa oodata teistmoodi tulemust!
Keilile meeldib iga aasta alguses kirja panna, millele ta plaanib keskenduda, et hiljem vaadata, kuidas on läinud. Viis-kuus aastat tagasi juhtus ta lugema ülikooli lõpus seatud eesmärke ja avastas, et need kõik on täitunud. Pealtnäha oli kõik kena: töö televisioonis, uudistediktor, hea palk, ägedad kolleegid… aga Keili oli õnnetu. „Mõtlesin aina, et mis edasi saab, ja lõpuks otsustasin aja maha võtta ning uued mõtted paberile panna. See ei olnud kindlasti kiire ja esmase emotsiooni ajel tehtud otsus. Ma ei soovita kellelgi tähtsa otsuse puhul kiirustada!”
Ta annab nõu, et kus tunned end tühjaks pigistatud sidrunina, tuleks esimese sammuna teha midagi, mida pole varem teinud. Tema näiteks jalutas iga päev 15 minutit ja nii umbes kaks nädalat järjest. „Ei saa ju oodata, et midagi muutub, kui ise midagi ette ei võta. Proovisin mitut asja, enne kui sain aru, mis valesti on. Lõpuks taipasin, et minu jaoks on õige otsus senisest tööst loobuda,” jagab ta.
„Südamesoovi” saates puutub Keili kokku inimestega, kellel ei ole elus sugugi hästi läinud. „Kuulan neid ja mõtlen, et mille üle minul üldse kurta on! Küsisin ühelt neli last kaotanud naiselt, kuidas ta suudab edasi elada, ja ta ütles: „Võimalus oli kas minna edasi või mitte minna. Tuleb võtta üks ülesanne või üks tund korraga ja püüda vähehaaval edasi astuda.“ Meil kõigil on tegelikult nii palju asju, mille eest tänulik olla. Kirjutage need kasvõi paberile üles, siis näete isegi.”
Hommik on õhtust targem
Töötuna tundis Keili, et tahaks teha midagi täiesti uut, ja kuigi numbrid pole talle kunagi meeldinud, läks ta õppima: „Läksin ettevõtluse kursustele… Mind aitas see, et pidin iga päev koolis olema ja kodutöid tegema – rutiin on sellises olukorras väga hea. Tegin finantsanalüüse, läbisin raamatupidamiskursuse ja sain isegi toetust. Arvasin, et ei lähe enam kunagi televisiooni tagasi, aga kui tehti pakkumine tulla saatejuhiks ning anti luba ise otsustada, millist saadet sooviksin teha, siis mõtlesin järele ja läksin. Tahtsingi teha midagi sellist, mis inimesi aitaks. Nii sündis „Südamesoov”.”
Kuigi südamehääl on oluline, tuleb Keili sõnul kindlasti kuulata ka mõistuse häält. „Vahe on selles, kelle jaoks sa otsuse teed. Lähtuma peab ikka enda tundmustest. Ei tohi mõelda, kuidas teised tahaksid, et asjad oleksid, vaid oluline on jõuda juurpõhjuseni: miks sa tunned nii või teisiti ja kas see on sinu mõte või kellelgi teise oma. Mina võtan alati aega, et mitte emotsiooni pealt otsustada. Juba mu vanaema ütles, et hommik on õhtust targem. Järgin seda mõtet: esmajärjekorras püüan raskes olukorras tuua oma ellu uusi asju, mis võtaksid maha negatiivsuse, väsimuse ning segajad, mis ei lase õige otsuseni jõuda.”
„Selleks et kuulata oma südamehäält, tasub astuda samm tagasi ning vaadata suurt pilti,“ lisab Keili lõpetuseks. „Mõtlen enne lõplikku otsust alati plussid ja miinused läbi: mis on kõige parem, mis saab juhtuda, ja halvim, mis saab juhtuda. Kas ma olen selleks valmis?”
