Psühhiaater Helena Lass: läbipõlemist saab vältida

Sageli peetakse läbipõlemise põhjuseks väliskeskkonna mõju, toksilist töökeskkonda või suurt töökoormust, ent Helena Lassi sõnul on see vaid pinnavirvendus. Tegelikult lükkavad läbipõlemise käima emotsioonid, mis mõjutavad meie energialäve ja keha.

Kui emotsioonid käivituvad, tekitavad mõned neist kiirenduse tunnet, samas kui teised kutsuvad esile passiivsust ehk tagasitõmbumist. Kui kogeme näiteks tööd tehes kirge, siis on ju selge, et tunnetame aktiivsust. Läbipõlemine algabki sellest, kui tunneme pidevalt aktiveerivaid emotsioone, sest neil kõigil on suur mõju meie füüsilisele kehale alates ajust kuni hormoonideni. Pidev adrenaliini pumpamine kehasse kulutab füüsilisi ressursse ja ongi käes läbipõlemise esimene faas. See on nagu kahe teraga mõõk: ühelt poolt oled valmis tegema põnevat tööd, teisalt tekitab adrenaliin sõltuvuse. Aina uusi saavutusi soovides põletame keha ressursse.

Läbipõlemise faase on viis ning see algab positiivsest stressist ning lõppeb depressiooniga. Enamasti aga kogevad läbipõlemist just energilised ja kirglikud inimesed.

Mis vahe on stressil ja läbipõlemisel

Stress tähendab emotsionaalset pingetunnet, aga ka rõõmuemotsioon on pinge. Positiivse stressi puhul tunnetame meeldivat pinget, negatiivse korral negatiivsete emotsioonidega pinget. Stress võib mööduda nädalavahetusega, ent läbipõlemisega nii kergelt ei lähe.

Läbipõlemine on pikema kestvusega ja selle neljandas-viiendas faasis tekitavad juba organikahjustused, põhiliselt neerupealsed, kust pumbatakse adrenaliini verre. Neerupealsed on nagu tehased, mis toodavad stressihormoone, ent kui inimene on selles seisundis krooniliselt, siis ei suuda see tehas enam nõudlust täita. See tähendab, et tema füüsiline aktiivsus väheneb ja tekib organikurnatus. Nii depressioonist kui ka füüsilisest kahjustustest taastumine võtab enamasti kuid. 

Läbipõlemise viis faasi

1. faas: mesinädalad. Inimene sõidab positiivse stressi laineharjal, on endaga rahul, saavutab palju nii tööl kui ka väljaspool seda. Ta tunneb kirge, huvi, entusiasmi, põnevust, vallutustuhinat. Samas ei oska ta aga arvatagi, et nende emotsioonide doos peaks olema paras, et ta poleks emotsionaalselt ülestimuleeritud. 

2. faas: säraküünal. Tekib töönarkomaania, mis on seotud saavutusvajadusega. Stress muutub negatiivseks, sageneb stimuleerivate ainete tarbimine ja inimene otsib närvikõdi, muutub kriitikatundlikkus ja tal kujunevad välja unehäired. Sageli tuleb mängu alkohol, et oma füüsilist keha maha rahustada. Inimene tunneb kiirendavaid, aga mitte enam positiivseid emotsioone, nagu närvilisus, ärevus, pinge või surve, valvsus, rahutus jms. 

3. faas: kroonilise stressi sümptomid. Positiivse ja negatiivse stressi tagajärjel hakkab tunda andma füüsiline tervis ning inimene muutub riiakamaks ja toksiliseks ning on väsinud, samuti sagenevad hooletusvead ja mäluprobleemid. Selle faasi emotsioonid on ärritumine, vihastamine, kriitilisus, konfliktsus, ärevus, frustratsioon.

4. faas: kriisiseisund. Inimene muutub küüniliseks, enesehinnang on langenud ning tal tekib klaasseina tunne nii teiste inimeste kui ka töö suhtes – tunne, et ta ei saa enam maailmast osa. Immuunsüsteem nõrgeneb ja kehalised probleemid süvenevad, andes tunda valudena või seede- ja südamehäiretena jms. Emotsioonid on omased läbipõlemisfaasile: tekib aeglus, passiivsus, pessimism, mõttetuse tunne, allaandmine, ebakindlus, tuimus. 

5. faas: läbipõlemine. Inimene on juba emotsionaalselt surmväsinud, nii et pisemgi pingutus tekitab kokkujooksmise tunde. Tema pilk on klaasistunud, ta on passiivne ja endassetõmbunud. Läbipõlemisel on 86–95% kattuvus kliinilise depressiooniga ning 47% läbipõlenutest on suitsiidimõtted. Emotsioonid: apaatsus, võimetus rõõmu tunda, tuim vaakum, alaväärsus, mõttetus, lootusetus, kurnatus.

Läbipõlemine on alateadvuse viimane õlekõrs, et säilitada elu, sundides meid näiteks sammu aeglustama, et vältida õnnetusse sattumist. Kui me ei ole õppinud emotsioonide aktiviseerumist ohjeldama, siis on väga raske vabaneda meid käivitavast automatismist. Läbipõlemise puhul on suureks probleemiks just need meie sees toimivad süsteemid. Me peaksime oskama tunda rahu ja olla ärgas, aga nii, et me poleks samas üleerutunud. Meil on eri starterid, mis meid sütitavad, olgu see siis töö, mõni mälestus vms.

Läbipõlemine ei alga sellest, et me kulutame liialt oma füüsilist keha, vaid see algab vaimselt ning jõuab lõpuks füüsilise kehani. Selleks et niisugust olukorda vältida, tuleb õppida märkama, mis hetkel käivitub üks või teine faas, ning osata vabaneda keha automatismist.

Kuidas otsustada ise oma emotsioonide üle

Selle jaoks on olemas emotsioonide vabastamise tehnikad, mida saab õppida näiteks kahepäevasel „Practical Consciousness” seminaril või sama pealkirja all ilmunud raamatust, millest tuleb peagi ka eestikeelne variant.

Üks viis on näiteks mõttevaikuse tehnika. Meie mõte on info, mille peale meil tekivad emotsioonid, ent võib olla ka vastupidi – enne tuleb emotsioon ja sellele järgneb info ehk mõtlemine. Kui me lakkame tänu mõttevaikuse tehnikale mõtlemast, vaibub mõneks ajaks ka emotsioon ja me saame sel ajal rahu. Meil tuleb ära õppida, kuidas asendada muretsemine ja mõtted vaikusega, sest vaikus on teraapiline, aitab taastuda ning ei lase meil ennast üles kruttida.

Kuidas mõtteid vakka sundida? Me kasutame enese väljendamiseks sõnu – see tähendab heli, mille tähenduse me oleme omavahel kokku leppinud. Me salvestame need sõnad mällu ning kirjeldame nii teistele kui ka endale, mida me näeme ja teeme. Kui me ei tee seda valjuhäälselt, siis lakkamatu sisekõne, mõtlemise käigus. See tundub meile normaalne, ent tegelikult on see automatism. Seega tuleb ära tabada see hetk, kui automatism paneb meid taas iseendaga rääkima, ning see peatada, sest rääkimine allub tahtele. Proovige lihtsalt sulgeda oma sisemine rääkiv suu sellise liigutusega, nagu tõmbaks tõmbluku kinni. 

Väsitava sisekõne lõpetamiseks on ka vaja mõista, kuidas me hääletult rääkides oma häälepaelu kasutame. Häälepaelad on lihased, mida me saame ka mõttes valju heli tehes pingesse ajada. Ent kui häälepaelad lõdvestada, siis me ei saa rääkida. Püüdke häälepaelu lõdvana hoida ja te avastate, et ei räägi enam iseendaga. Muide, just see vaikus ongi meie normaalne seisund ja see ongi teraapia. Enamik päevast võikski olla vaikus ja kui on vaja rääkida, võiksime seda kasutada kui oskust ja võimalust. Rääkimine nii teiste kui ka iseendaga peab olema meie enda valik.