info@eduakadeemia.eeIga TÕMika teekond on erinev, aga kindlasti ühendab meid julgus alustada. Airi jaoks ei olnud liikumine alati kerge ega loomulik – jooksmine seostus pigem ebamugavuse ja sisemise vastupanuga. Ta ei osanud kunagi arvata, et jooksmisest saab tema elu loomulik osa. Airi teekond on ehe näide sellest, kuidas samm-sammult edasi liikudes võib ületada vanad piirangud ja avastada enda seest jõu, millest varem aimugi polnud.
Milline oli sinu suhe spordiga noorena?
Mälestused spordist on üsna tuhmid. Ei meenu, et oleksin otseselt kehalise kasvatuse tunnist põgenenud, aga näiteks üle kitse hüppamise harjutus oli üks jubedamaid asju, mis sellest ajast meenub. Pikka maad joosta ka ei meeldinud – küljes hakkas pistma.
Seevastu 60 meetri jooks oli mulle jõukohane. Nii lühikese maa peale ei jõudnud sisemuses midagi pistma hakata ja koolikiusajatel oli hea aasida: “Näe Karlsson lendab!”. Ei saanud kehv olla. Pidin näitama, et näe lendangi.
Kuidas siis jooks sinu ellu tuli?
See hiilis mu ellu täiesti salakavalalt. Mul polnud selleks mitte mingit plaani! 2018. aastal andis tööandja võimaluse osaleda spordiüritusel. Panime töökaaslastega väikse pundi kokku ja läbisime 10 kilomeetrit kõndides. Ja sõltumata sellest, et me kõndisime, oli see koos liikumise tunne võimas!
Hakkasin käima üritustel, kus olid erinevad tempo grupid. Muidugi valisin alguses kõndijad. Distantsid olid 15–30 km. Tundsin ennast megalt! Mu keha ei tõrkunud vastu, ega valutanud kusagilt, kui need kilomeetrid läbitud said.
Ühel kõnni rännakul tundsin, et tempo on minu jaoks liiga kiire ja pisted küljes tuletasid valusat nooruspõlve meelde.
Hakkasin kõndijate kõrval endalegi üllatuseks sörkima ja … oi mul hakkas parem! Keegi küll urises kõrval, et see pole jooksugrupp, aga see mind ei heidutanud.
Ühel hetkel käis peas “plõks” ära …
ja ma sain aru, et ma olen võimeline sörkima ja veel nii pikki vahemaid! See oli minu jaoks täiesti müstiline avastus.
Kuidas sörkimisest poolmaraton sai?
Nägin “juhuslikult” kampaaniat “Eesmärgiks Tallinna maraton” ja mõte professionaalsest treeningust tundus mulle selleks ajaks juba väga ahvatlev. Maraton tundus liiga suur, aga poolmaraton pani südame kiiremini põksuma. Tundsin, et pean sinna konkursile oma loo saatma.
Edasi ma ei pääsenud, aga novembri lõpuks olin oma peas juba nii küps, et otsustasin –
poolmaratoni teen igal juhul ära!
Ma küll ei teadnud, kuidas see võimalikuks saab … aga siis hakkasid asjad juhtuma!
TÕMikad Liiguvad grupis jäi mulle silma Helina Kalda, kelle poole ma pöördusin oma plaani, unistuse ja palvega. Kuigi ta ei teadnud üldse, kes ma selline olen – oli ta kohe valmis mind sellel teekonnal toetama.
Kuidas see teekond välja nägi?
Poolmaratonini oli 9 kuud. Mäletan, kuidas mõtlesin, et talvel lumega ma küll joosta ei taha aga kohe jaanuari esimese nädala treeningkava nägi ette 3 korda jooksu ja 1 kord jõutrenni.
Üldjuhul käisin ma siiski väga kuulekalt mööda treeningkava väljas jooksmas (Helina valvsa pilgu all muidugi).
Ka siis, kui lund tuiskas ja jalad käisid risti-rästi all! Ühel päeval avastasin end olukorrast, et pole olemas vabandust, miks ma trenni teha ei saa vaid alati on lahendus, kuidas saab.
2023. aasta oli tagasivaates päris sõge. Enamasti oli mu nädalas 4–5 päeva trenn ja aasta sisse mahtus üle kümne avaliku jooksuürituse.
Sealhulgas mitte üks, vaid lausa kaks poolmaratoni – Tallinnas ja Tartus.
Tõsi on see, et ise ka hästi ei usu, et minust täitsa “juhuslikult” jooksja sai.
Mis oli suurim väljakutse sellel teekonnal?
Kindlasti vaimne. Kuna jooksukilomeetreid kogunes üksjagu, siis oli jooksmise ajal aega mõtlemiseks liigagi palju. Päris palju asju mis polnud üldse spordiga seotud lõid mu peas selgeks.
Enda utsitamise tegi lihtsamaks fakt, et võtsin seda teekonda nagu põnevat väljakutset. Selgelt sain aru ka sellest, et nii, kui ma mõtlesin kurvemaid mõtteid, oli jooksmine kehale kohe palju raskem. Rõõmsamate mõtete puhul muutus keha kergemaks ja samm pikemaks.
Peale igat treeningut on üldjuhul nii hea olla, et võiks terve maailma ümber tõsta!
Milline on sinu sõnum teistele TÕMikatele, kes soovivad ka hakata trenni tegema või üldse millegi uuega alustada?
Ükskõik, mida sa tahad oma elus saavutada või ära teha, siis lihtsalt hakka kuskilt pihta – leia lahendus, mitte vabandus. Kui annad endale võimaluse siis suure tõenäosusega sa üllatad end.
Kui sul on eesmärk paigas, siis selle suunas liikumine võib tunduda keeruline, aga ainult senikaua, kuni sa pole alustanud.
Airi Karlson on olnud TÕMikas alates 2022. aastast. Ta on seiklushimuline ja pigem aktiivset eluviisi harrastav pealinnast pärit kogemuste otsija. Teda tõmbab loodus, matkamine, reisimine, rattaga sõitmine ja ta põimib need tegevused geopeitusega, kus enamasti vabas looduses liikudes saab otsida peidetud karbikesi, mida nimetatakse “aareteks”. Tänaseks on Airil eesmärgiks saanud teha vähemalt üks jooks aastas ka välismaal. See paneb ta silma eriti särama ja järgmiseks on tal plaanis minna jooksma Budapesti. Siiani on Airi jooksnud: Riias (5 km), Palmas (9 km), Madriidis (10 km), Odenses (10 km), koos TÕMikatega käinud mudajooksul ja Tipust-Topini ning läbinud väga paljusid muid jookse Eestis.
