info@eduakadeemia.ee
Raadiohääl, telenägu ja koolitaja Liis Lusmägi on enda sõnul üks õnnelik tegus inimene, kes saab olla vaba nii ajakasutuses, tegudes kui ka inimsuhetes. Perega Norra kolinud Liis rääkis Edu Akadeemia liikmetele, kuidas ta on vabanenud rööprähklemisest, tehes nüüd ainult seda, mida tahab.
„Tahan elada oma elu nii, et iga päev oleks nagu üks üliäge reis. Kandsin pikki aastaid maski ja elasin teiste inimeste tahtmisi järgides, arvestades eelkõige vanemate, abikaasa ja kolleegide soovidega. Olin väsinud ja segaduses, kuni sõber soovitas mulle Lifebooki programmi. See muutis mu elu kardinaalselt,” räägib Liis.
Ta hakkas programmi põhjal kirja panema oma soove ja nende põhjendusi. „Kirjutasin lahti eluvaldkonnad ja mõtted ning hakkasin maha tõmbama neid asju, mis mu eesmärke ei toitnud. Tahtsin ühel hetkel kolida välismaale, et mu lapsed saaksid parema hariduse. Sain selge ja teadliku tee, mida mööda minna, ja nüüd me elamegi Norras. Olen mõistnud, et minu soovid on tegelikult väikesed: tahan, et mu pere oleks õnnelik ja rahul. Olen tänu enesearengule aru saanud, et me ei vaja kokkuvõttes üldse palju. Ausalt öeldes materialistlik ühiskond väsitab mind.”
Liisi sõnul on olulisemad sellised põhiväärtused nagu turvalised suhted, korras paarisuhe, tervis, sportlikkuse kaudu tulev energilisus. „Tahan tunda, et suudan ja saan kõike teha, mida tahan. Ma ei taha mõelda iga päev dividendidele!” ütleb ta. „Mul oli pikki aastaid tunne, et kas see ongi kõik! Kas see ongi see elu, millega pean leppima? Kas midagi rohkem ei ole enam tulemas? Kui nii oleks jätkunud, oleksin õnnetu, kibestunud ja endiselt maski kandev muserdunud inimene.”
Lähedaste kaotus pani elu ümber hindama
Sageli me isegi teame, kuhu tahame jõuda, ja seda, mis samme selleks tuleb teha, aga me lihtsalt ei tee seda. Liisi jaoks hakkas häirekell lööma siis, kui ta jäi järjest ilma kahest lähedasest inimesest. „Ma olen 42, minu ümbert kaovad ära olulised inimesed. See tähendab, et kui ma üldse tahan elada, pean hakkama kohe tegutsema. Meil kõigil on ööpäevas 24 tundi, aga küsimus on selles, kuidas me seda kasutame. Mina näiteks vaatasin üle, kes on need inimesed, kellele ma oma aega annan. Mõtlen päriselt igal hommikul, et täna võib olla minu viimane päev, ja ma võtan sellest päevast kõik.”
Ta tunnistab, et oli kooliajal kiusatav laps. Ent see hakkas muutuma, kui ta ümbritses end inimestega, kellega tal on sarnane mõttemaailm ja vaade elule. Tasapisi tuli ka enesekindlus. „Mõtlen, et kui olen nii kaua olnud ajakirjanduses, siis ehk ma ikka oskan seda. Kui mul on kliente, ju ma siis oskan neile anda midagi. Ja see annabki enesekindluse. Kasulik on leida ka olulised inimesed oma elus, kellele helistada nõrkusehetkel, et nad aitaksid enesekindluse tagasi tuua.”
„Mäletan, kui olin värskelt selles etapis, et asusin üle vaatama oma ajakasutust. Mul tekkis lapsega kooliteemal aruelu ja ta ütles, et „mida sina ka sellest tead, sa oled ju kogu aeg tööl“. Sain aru, et ma pole kadunud mitte ainult sõbrannade, vaid ka oma pere jaoks. Seega tuli vaadata, kes on need inimesed, kes on mulle pikas perspektiivis olulised. Igaüks elab eri tempos, meil kõigil on kiire, aga tähtis on vajadusel olla päriselt olemas,” räägib Liis. „Tunnen, et mul on võimalus teha inimestele head kas töö, kingituste või kogukondliku vabatahtliku tegevuse kaudu. Tahan olla parim versioon iseendast ja teha oma asja nii hästi, kui saan. Ma ei lase end segada teiste arvamusest. Tunnen, et ma ei pea kellelegi midagi tõestama. Samas poleks ma selleni jõudnud ilma nende kogemusteta, mis ma olen saanud. Neil kogemusi ei vahetaks ma millegi vastu.”
Elu on nagu taburet – kui üks jalg logiseb, pole enam mõnus istuda
Liisi sõnul aitas teda palju see, kui ta kirjutab üles, mis teda õnnelikuks teeb ja tal silma särama paneb. „Kui paned enese jaoks paika, mis on sinu jaoks oluline, hakkad muust virvarrist lahti saama. Elu on nagu taburet ehk kui üks jalg hakkab logisema, pole enam mõnus. Ja kui mul midagi hakkab logisema, siis ma tegelen sellega.”
Elu jagamisega kahe riigi vahel on näiteks praegu Liisi elust kadunud sport, sest tal pole aega järjekindlalt trenni teha, ka toitumine on ebatervislik ning kilod kogunevad. Aga ta ei ole seetõttu enda peale pahane, vaid lubab endale, et loob rahulikumal ajal taas trenni- ja terviseharjumused. Vahel peabki tegelema just selle hetke prioriteetidega, näiteks laste, kolimise või tervisega.
„Me elame ajal, mil kõik on võimalik. Tuleb unistada, kuulata ja uskuda iseendasse ning kui saad kellelegi selle kõrvalt veel head teha, siis on super,” nendib Liis. „Tuleb võtta fookus ja mitte lasta end päeva jooksul eksitada. Olin juba kaotanud lootuse, et elus pole enam midagi, mis mind käivitaks, aga ma leidsin siiski selle. Ja loodan, et kõik teised leiavad samuti selle miski, mis paneb neil silma särama!”
