info@eduakadeemia.ee
Milline oli sinu suhe spordiga noorena?
Mälestused spordist on üsna tuhmid. Ei meenu, et oleksin otseselt kehalise kasvatuse tunnist põgenenud, aga näiteks üle kitse hüppamise harjutus oli üks jubedamaid asju, mis sellest ajast meenub. Pikka maad joosta ka ei meeldinud – küljes hakkas pistma.
Seevastu 60 meetri jooks oli mulle jõukohane. Nii lühikese maa peale ei jõudnud sisemuses midagi pistma hakata ja koolikiusajatel oli hea aasida: “Näe Karlsson lendab!”. Ei saanud kehv olla. Pidin näitama, et näe lendangi.
Kuidas siis jooks sinu ellu tuli?
See hiilis mu ellu täiesti salakavalalt. Mul polnud selleks mitte mingit plaani! 2018. aastal andis tööandja võimaluse osaleda spordiüritusel. Panime töökaaslastega väikse pundi kokku ja läbisime 10 kilomeetrit kõndides. Ja sõltumata sellest, et me kõndisime, oli see koos liikumise tunne võimas!
Nii hakkasin käima üritustel, kus olid erinevad tempogrupid. Muidugi valisin alguses kõndijad. Distantsid olid 15–30 km. Tundsin ennast megalt! Mu keha ei tõrkunud vastu, ega valutanud kusagilt, kui need kilomeetrid läbitud said.
Ühel kõnnirännakul tundsin, et tempo on minu jaoks liiga kiire ja pisted küljes tuletasid valusat nooruspõlve meelde.
Hakkasin kõndijate kõrval endalegi üllatuseks sörkima ja … oi mul hakkas parem! Keegi küll urises kõrval, et see pole jooksugrupp, aga see mind ei heidutanud.
Ühel hetkel käis peas “plõks” ära …
ja ma sain aru, et ma olen võimeline sörkima ja veel nii pikki vahemaid! See oli minu jaoks täiesti müstiline avastus.
Kuidas sörkimisest poolmaraton sai?
Nägin “juhuslikult” kampaaniat “Eesmärgiks Tallinna maraton” ja mõte professionaalsest treeningust tundus mulle selleks ajaks juba väga ahvatlev. Maraton tundus liiga suur, aga poolmaraton pani südame kiiremini põksuma. Tundsin, et pean sinna konkursile oma loo saatma.
Edasi ma ei pääsenud, aga novembri lõpuks olin oma peas juba nii küps, et otsustasin – poolmaratoni teen igal juhul ära!
Ma küll ei teadnud, kuidas see võimalikuks saab … aga siis hakkasid asjad juhtuma!
TÕMikad Liiguvad grupis jäi mulle silma Helina Kalda, kelle poole ma pöördusin oma plaani, unistuse ja palvega. Kuigi ta ei teadnud üldse, kes ma selline olen – oli ta kohe valmis mind sellel teekonnal toetama.
Kuidas see teekond välja nägi?
Poolmaratonini oli 9 kuud. Mäletan, kuidas mõtlesin, et talvel lumega ma küll joosta ei taha aga kohe jaanuari esimese nädala treeningkava nägi ette 3 korda jooksu ja 1 kord jõutrenni.
Üldjuhul käisin ma siiski väga kuulekalt mööda treeningkava väljas jooksmas (Helina valvsa pilgu all muidugi).
Ka siis, kui lund tuiskas, üldse ei tahtnud minna ja jalad käisid risti-rästi all! Ehk siis ühel päeval avastasin end olukorrast, et pole olemas vabandust, miks ma trenni teha ei saa vaid alati on lahendus, kuidas saab.
2023. aasta oli tagasivaates päris sõge. Enamasti oli mul nädalas 4–5 päeva trenn ja aasta sisse mahtus üle kümne avaliku jooksuürituse.
Sealhulgas mitte üks, vaid lausa kaks poolmaratoni – Tallinnas ja Tartus.
Tõsi on see, et ise ka hästi ei usu, et minust täitsa “juhuslikult” jooksja sai.
Mis oli suurim väljakutse sellel teekonnal?
Kindlasti vaimne. Kuna jooksukilomeetreid kogunes üksjagu, siis oli jooksmise ajal aega mõelda mida iganes …
Samas oli aega aru saada sellest, et nii, kui ma mõtlesin kurvemaid mõtteid, oli jooksmine kehale kohe palju raskem. Helgemate mõtete olemasolul muutus keha kergemaks ja samm pikemaks.
Kõige keerulisem hetk on alati jalga panna tossud ja lihtsalt pihta hakata. Kui juba tegevuses olen, siis keskendun ja reeglina teen ka ära. Peale igat treeningut on üldjuhul nii hea olla, et võiks terve maailma ümber tõsta!
Milline on sinu sõnum teistele TÕMikatele, kes soovivad ka hakata trenni tegema või üldse millegi uuega alustada?
Ükskõik, mida sa tahad oma elus saavutada või ära teha, siis lihtsalt hakka kuskilt pihta – anna endale võimalus ja suure tõenäosusega sa üllatad end.
Kui eesmärk on paigas, siis selle suunas liikumine võib näida keeruline, aga see on võimalik.
Airi Karlson on olnud TÕMikas alates 2022. aastast. Ta on seiklushimuline ja pigem aktiivset eluviisi harrastav pealinnast pärit kogemuste otsija. Teda tõmbab loodus, matkamine, reisimine, rattaga sõitmine ja ta põimib need tegevused geopeitusega, kus enamasti vabas looduses liikudes saab otsida peidetud karbikesi, mida nimetatakse “aareteks”. Tänaseks on Airil eesmärgiks saanud teha vähemalt üks jooks aastas ka välismaal. See paneb ta silma eriti särama ja järgmiseks on tal plaanis minna jooksma Budapesti. Siiani on Airi jooksnud: Riias (5km), Palmas (10km), Madriidis (10km), Odenses (10km), koos TÕMikatega käinud mudajooksul ja Tipust-Topini ning läbinud väga paljusid muid jookse Eestis.
