info@eduakadeemia.ee
Eesti läbi aegade suurimal ja olulisimal vaimse tervise virtuaalsel konverentsil Õnne Foorum astusid enam kui 30 esineja seas üles psühholoog, koolitaja ja nõustaja Rita Rätsepp ning ajuteadlane, psühholoog ja tehisintellekti uurija Jaan Aru. Siin on mõned nende lennukamad mõtted.
Rita Rätsepp: sotsiaalmeedia röövib suhtlemis- ja kirjaoskuse ning hävitab enesehinnangu
„Sotsiaalmeedia mõjutab meid kõiki, aga eriti lapsi ning nende enesehinnangut, sest nad hindavadki end sotsiaalmeedia kaudu. Ja paraku algab seal toimetamine varakult. Minu noorim sotsiaalmeediasõltlasest patsient oli vaid 1,8-aastane – ta käitus nagu ärevushäirega inimene,” rääkis Rita Rätsepp.
Enamasti jõutakse psühholoogi juurde siis, kui on välja kujunenud probleem, mis segab igapäevaelu. Igal olukorral on alati juurpõhjus, mida aga inimesed ei pruugi märgata. Rätsepa sõnul on see elu osa. „Näiteks selle pisikese lapse puhul oli põhjuseks see, et kui pere sõitis kaugele maakoju, täideti tema aeg alati tahvelarvutiga, selle asemel et lasta tal aknast välja vaadata. Lapse aju harjus sellega ja hakkas n-ö huvitavat juurde nõudma.”
Kui lapsevanem istub ise sotsiaalmeedias ja ei pööra lapsele tähelepanu, tundub väikesele, et keegi teine on tema ema-isa jaoks tähtsam. See hakkab mõjutama tema enesehinnangut ja seda, kui manipuleeritav ta on. Teadlik täiskasvanu saab sellest aru. Sotsiaalmeedia ei ole ju halb – võrgustikust saab ka palju head infot –, aga seda tuleb teadlikult kasutada.
Rätsepp on kindel, et mida rohkem sellest probleemist avalikult rääkida, seda enam see inimesteni jõuab. Õnneks on ka palju vastutustundlikke vanemaid, kes ei anna lastele nii vara nutiseadet kätte. Paraku peame paralleelselt lastega siiski rääkima ka täiskasvanutest – väga palju on vähenenud silmast silma suhtlemine ning sotsiaalmeedia on kasvanud peavoolumeediast tugevamaks infoallikaks. „Me ei saa arugi, kuidas sotsiaalmeedia meid nii enesestmõistevalt mõjutab – me võrdleme, samastume, suhestumine. Meie aju ei tee enam vahet, mis on unistus ja mis tegelikkus, sest sotsiaalmeedia on lihtsalt sotsiaalne suhtemine meedias, aga vahetult suheldes loeme me ka inimese nägu, pilku ning hääletämbrit. Sotsiaalmeedias inimese nägu ju ei näe.”
„Inimene on eelkõige sotsiaalne olend ja soovib suhelda. Koroona on sotsiaalmeedias suhtlemist soodustanud ja eriti said sellega pihta varateismelised ja just neiud, kes vajavad selles vanuses teisi, et aru saada, kes nad ise on. Kahjuks tuleb sellise suhtluse juures leida tõlgendused oma peas ning see tekitab palju enesehinnanguprobleeme. Pole ka ime, sest kui vaadata kümneid ja sadu ilusaid fotosid läbi ekraani, siis tundub kõigi teiste elu palju huvitavam. Lisaks on sotsiaalmeedias suhtlemine meid viinud selleni, et tänapäeva noored ei julge telefoniga helistada ja tööandjad kurdavad, et neil pole harjumust rääkida.”
Rätsepp tõi välja veel ühe võrgustiku pahupoole. „Süsteem jälgib, milliseid artikleid sa loed ja millist kaupa ostad, ning algoritm hakkab sulle saatma samu teateid. Nii tundub sulle, et kogu maailm mõtleb sinuga ühtemoodi. Samamoodi saab sotsiaalmeedias õhutada konflikte. Selle vastu aitab, kui oleme teadlikud ja tunnistame enda sees olevat pimedamat poolt: teades luukeresid oma kapis, funktsioneerime me paremini. Sotsiaalmeediat peab teadlikult tarbima. Lihtne näide: kui tunnen end väsinuna, siis pean puhkama, mitte kohvi jooma – just see näitabki inimese teadlikkust.”
„Sotsiaalmeedia on loodud headel eesmärkidel, aga tekitab sõltuvust ja oluline on, kui palju seda tarbida. Me ei märka ületarbimist ja tahame muudkui juurde, noortel saab seoses sellega kannatada verbaalne ja kirjakeele kasutus ning intellektuaalsus. Kuna sotsiaalmeedia on kiire ja põhineb lühisõnumitel, õpibki inimene tarbima kõike lühidalt ja kiiresti, mis tähendab, et ta ei suuda enam keskenduda, pika teksti lugemine on ebamugav jne. Ta pole harjunud pingutama ja tekivad õpiraskused,” rääkis Rätsepp. „Teadliku lapsevanemana peaksime ka ennast jälgima ja õhtuseks ajaks nutiekraani välja lülitama. Jah, see on meile ebamugav ja nõuab pingutust, aga me räägime siiski noorte reaalsetest probleemidest ja lausa suitsiididest. Tarbides teadlikult, ei juhi meid enam algoritmid, vaid me oleme ise bossid.”
Jaan Aru: probleemi lahenduseni jõuame sageli just tänu puhkepausile
Kunstnik Salvador Dali oli geenius, kelle enamik kunstiteoseid sündis nii-öelda puhkehetkel. Kuidas ta siis oma loovate ideede peale tuli? Jaan Aru sõnul oli Dali erakordselt nutikas mees, kellel oli loovuse jaoks oma meetod. Ta mõtles kunstitöö peale, sättis end mugavalt istuma, lasi end viia unepoolse seisundini ja ärkas siis järsult. Kuna une alguses jooksevad meie silme eest läbi igasugused ideed ja pildid, kasutaski Dali seda võtet. Me võiksime proovida: istume mugavasse tugitooli, võtame kätte võtmekimbu ja hoiame kätt üle tugitooli ääre. Kui magama jääme, äratab kukkuvate võtmete heli meid üles ja me saame kohe meenutada, milliseid pilte une alguses nägime.
„Kui püüame probleemi lahendada, olgu see äriasi, kunst või roboti ehitamine, siis keskendume tavaliselt sellele ja meie otsmikusagar teeb tööd, üritades aina sügavamale minna. Ent see sätib meie ajju teatud kastid ja me ei saa neist välja. Otsmikusagara kontroll kaob magama jäädes ja kastist väljas olevad asjad saavad tulla meie teadvusesse,” selgitas Aru. „Kastid tekivad näiteks sellest, et me teame, kuidas keegi teine on seda probleemi lahendanud. Kindlasti aga eelneb lahenduse leidmisele kõva töö, et saada oma ajju vajalikud teadmised ja võimalused ning teada, kuidas teised on neid asju lahendanud. Ajul peavad olema teadmised, kuidas probleemi saaks lahendada. Ehk selleks, et olla loov, peab oma valdkonnast palju teadma.”
Aru sõnul jäävad kahjuks paljud inimesed toppama sellise eelarvamuse taha, et nad justkui ei ole loovad, kuna ei ole näiteks kunagi osanud joonistada. „Loovus ei ole kindlasti mõne üksiku inimese privileeg, vaid loovus on meis kõigis. Selle taha on aga hea oma laiskust peita, sest loovus nõuab kõvasti tööd. Paljud loovad inimesed isegi ei teadvusta, et nad on loovad, kuigi mõtlevad pidevalt uusi lahendusi välja. Näiteks ehitajad teevad näiliselt lihtsat tööd, aga on tegelikult väga loovad.”
Lahenduseni jõudmiseni on mõistlik sellel, kes on pikalt mõne probleemiga tegelenud, vahepeal aeg maha võtta. „Pausid on vajalikud! Võtke päevas pool tundi või tund, kus istute lihtsalt diivanil ja vaatate pilvi, et aju hakkaks tööle. Tuleb võtta pause telefonist ja arvutist eemal – istuge või jalutage. Me ei saa keerukaid probleeme lahendada, kui anname ainult tööle pihta, vahepeal on vaja puhata,” selgitas Aru. „Tähtis on, et õpime tundma, millal oleme piisavalt palju tööd teinud ning millal oleme tupikus ja millal oleks abi Salvador Dali meetodist. Loovuse loomine võib võtta kuid või isegi aastaid, aga kui mõni teema huvitab, astuge julgelt esimene samm! See on tehtav ja pole vahet, kas sa oled 35- või 55-aastane – kõigil on võimalik elus alustada uue asjaga.”
