info@eduakadeemia.eeEnesearengu teejuht, joogaõpetaja ja raamatu „Lõpp on algus” autor Tiit Trofimov on läbi elanud suure majandusliku krahhi, pere lagunemise ja sügava depressiooni. Ning kõigest sellest tugevamana välja tulnud. Kuidas see tal õnnestus, rääkis ta meile Teadlikult Õnnelik Mina kogukonna veebiseminaril.
Süda peab nii palju murduma, et ta saaks lõpuks avaneda. Viha, häbi, süü- ja väärtusetusetunne, kurbus – kõik need tunded olid minu sees ja läksid nii aktiivseks, et nendega hakkama saamine ning abi leidmine osutus keeruliseks. Aga enne me rahu ei saa, kui need aktiivselt allasurutud tunded on leidnud lahenduse, vastasel juhul tõmbame nendega seotud situatsioone aina uuesti ligi. Kui meie sees on palju häbienergiat, saame elus häbiga seotud õppetunde; kui meis on kinni hirm, saame hirmukogemusi… Mina olen jõudnud oma südames lahendusteni. Kui mõistame oma tundeid, saame öelda raskete kogemuste eest aitäh.
Paljud põgenevad oma sügavate tunnete eest, asudes liigtarbima alkoholi, pidutsema, liialt sportima või harrastama hasartmänge. See ei ole aga pika perspektiiviga lahendus, sest kui ka materiaalselt taastuda, jäädakse emotsionaalselt ikkagi madalseisu. Minul polnud raskel ajal vajadust sirutada kätt alkoholi järele, küll hakkasin aga suitsetama. Mulle tundus, et see rahustas mind. Nüüd saan aru, et suitsetamise fenomen on see, et inimene hingab ju sügavalt sisse-välja, aga tollal ei räägitud eriti palju vabastavast ja rahustavast hingamisest. Hingamine aitab lõdvestuda, lasta pinged lahti, saada ühendust kehaga ning tunnetada oma vibratsiooni.
Usalda oma keha!
Sinu keha teab, mida ta peab tegema, kuid enamasti me ei kipu usaldama keha teadlikkust. Väga oluline on leida endale praktika või terapeut, kes aitab tunnetega kontakti saada ning jõuda nende tunneteni, mida on vaja nii-öelda läbi tunda. Läbipõlemistunne või depressioon ei ole muud kui see, et oleme oma pea kehast lahti ühendanud, ja omaenda pea ajabki inimesed hulluks, sest me ei suuda enam oma mõistuse häält kuulata.
Kahjuks inimesed harjuvad kõigega ja ei saa pikapeale arugi, mis on valesti. Tervenemiseks peame aga jõudma niikaugele, et suudame minna tagasi läbielatud tunnete juurde nendega mitte samastudes, vaid end kõrvalt vaadates. Kui seda suuta, siis leiame ka tänutunde. Ja tänutundesse jõudmine vabastab meid, ükskõik kui raske see läbielamine meie elus on olnud.
Krooniline valu on lahendamata emotsioonid
Alles siis, kui suudame end eristada tunnetest ja mõtetest, saame end kõrvalt vaadata. Püüa märgata, milliste tunnete peale sinu keha pingesse läheb. Ütlen kohe, et väga raske on endale teadvustada, et minu mõtted ei ole mina! See on praktika, mida tuleb vaikselt praktiseerida – see ongi meditatsioon.
Tulles peast kehasse, hakkame tajuma pingeid. Krooniliseks muutuv valu tähendab tegelikult lahendamata emotsioone. Näiteks ebakindlatel inimestel, kellel on hirm end väljendada, ja samuti pidevat ebaõiglustunnet tajuvatel inimestel jäävad sageli haigeks kõri ja mandlid. Südamega seotud probleemid, näiteks südamerütmihäired tulevad sellest, et teeme elus midagi, mida me tegelikult teha ei taha, ning süda protestib. Kõht on aga meie kõvaketas, seega kõhuga seotud mured ja ülekaal tulevad tundest, et elu on raske, samuti häbi-, süü- ja väärtusetusetundest. Keha saadab meile signaali ning pea peab otsustama, mida teha. Kahjuks ei ütle keegi, et vabasta oma tunded, mitte ära võitle. Võitlus ei vii kuhugi mujale peale veel suurema kaose.
Inimesed, kellel esinevad näiteks jalakrambid või on mure veresoonkonnaga, on tõenäoliselt üle elanud tugeva trauma ning neis on suur hirmutunne. Samuti esineb jalaprobleeme inimestel, kelle hing tahaks liikuda edasi, kuid pea, mõistus ja hirm ei luba tegutseda. Siia alla võiavad kuuluda ka töökohavahetus või partnerist lahkumine – see on midagi olulist, mida tahaksid teha, aga mõistus ütleb, et sellest võib jama tulla. Ja need tunded talletuvad jalgades. Selleks et nendest probleemidest vabaneda, tuleb minna nii-öelda valu sisse.
Kerge on otsustada pealtnäha lihtsama lahenduse kasuks ehk võtta tablett või lasta endale kaarte panna. Aga need asjad ei lahene nii, vaid probleemid tuleb lahendada ise oma teadlikkusega – tunded on vaja omaks võtta ja uskuda, et sealt algab paradiis. Tänapäeval on kõik aetud nii teaduspõhiseks, et inimesed ei usu enam lihtsaid asju. Meie mõistus ei suuda uskuda, et asjad saavad olla kerged, sest meid on eluaeg õpetatud, et töö on raske, dieet on raske ning suhetega peab vaeva nägema. Kõik ei ole nii: sa võid olla rikas ja õnnelik suurt vaeva nägemata. Lihtsalt peab usaldama oma keha ja programmeerima end ümber, et elu on lihtne, lõbus ja nauditav. Kui võtad oma tunded vastu, hakkavad kõik mured kiiresti lahenema.
Millest alustada?
Soovitan teha tasakaalustavat harjutustekompleksi „Viis tiibetlast”, mis tähendab viite baasharjutust iga päev. Miks need head on? Olles ise kehamälu teemas sügaval sees, näen joogatundides, kuidas need harjutused võtavad läbi kõik olulisemad kehaosad, viivad inimese venitusse ja tekitavad kehasse lõdvestunud olekut juurde, treenides samas nõrku siselihaseid. „Viis tiibetlast” tõesti toimib!
Teine oluline nõuanne on leida inimene, kes aitaks sul luua kontakti tunnetega. Teooria on tore: räägime palju, loeme raamatuid ja artikleid, kuulame loenguid, kuid enamasti ei tee rohkem tegelikult midagi. Aga oluline on praktika ning seda peaks tegema terapeudi abil, kes oskab õpetada, kuidas tunnetega toime tulla. Oleme tihti nii samastunud oma tunnete peitmisega, et meil on vaja mustri nägemiseks kõrvalist abi.
Kirjutas Gerli Ramler
