info@eduakadeemia.eeEesti on maailma inimarengu indeksi järgi 189. riigi seas 28. kohal! Kuid õnnetunde indeksis alles 51. Miks? Millest sõltub õnn ja kuidas puudutab töö meie õnnetunnet? Koolitaja ja konsultant Tiina Saar-Veelmaa ütleb, et õnn sõltub keskkonnast, kus veedame suure osa ärkvelolekuajast, seega paljuski töökohast. Aga kuidas leida rõõmu pakkuv töö?
Öeldakse, et õnn on see, kui hommikuse tõusmise ja õhtuse magamamineku vahel saad teha seda, mida ise tahad. Eestlastel kipub aga nii olema, et oleme juba hommikul ärgates nii-öelda võlgades, ees pikk nimekiri tegemata asjadest. Kui uurida inimestelt, mida nad soovivad oma töökohal kõige enam muuta, siis enamasti muide ei taheta palka juurde, vaid suuremat paindlikkust ning juhte, kes ei käsi ega nõua, vaid kaasavad ja arutlevad.
Aju kaks sagedust
Esimene on piitssagedus ehk ellujäämisrežiim, mis käivitub, kui meil on väga kiire, oht saada kriitika osaliseks või kui oleme teadmatuses ja meie mõtted pole selged. Pikalt sellises seisundis olles hakkab see mõjutama meie käitumist ja tekib ülemõtlemine. Lõpuks läheb kogu meie energia enesekaitseks, sest meie nn maavarad saavad otsa.
Teine on positiivne ehk prääniksagedus, mis käivitub siis, kui saame küllaldaselt puhata. Selleks et aju suudaks end töölainelt välja lülitada, on vaja vähemalt neli nädalat puhata. Eesti inimesed seda aga reeglina ei tee. Tegelikult on meil vaja saada vahepeal rattalt maha, elada oma rütmis ja olla mina ise. Kui puhkame nagu kord ja kohus, siis on meil hiljem palju lihtsam olla positiivne, keskendunud, loov ja koostööaldis.
Ent paraku on piits kaalukausil präänikust palju raskem. Näiteks puutudes päevas kokku ühe ebameeldiva seigaga, on sellele tasakaaluks vaja 5–10 positiivset. Nii et meie aju järgi peaks töökultuur olema hästi nunnutav.
Töökultuur kui hea teenus
Tööle asudes soovime panustada 100% oma parimatest teadmistest, oskustest, kogemustest, uudishimust ja energiast. Aga mis siis juhtub? Järgemööda hakkavad selguma takistused: ebamäärane siht, keerulised suhted kollektiivis, kehv juhtimine ja töökultuur, puudulik infovahetus… Selge märk mõistmaks, et töökultuur ei ole eriti hea, on see, kui tahaksid õhtul päevasündmusi kiruda. Halvemal juhul rikub see koguni une ja tekitab stressi.
Töökultuuri võiks vaadelda nagu head teenust või toodet, mida kasutades saavutame oma eesmärgid lihtsalt, tundes samas protsessist naudingut ja rõõmu. See tähendab, et tööpäeva lõpus on meil alati sees väike positiivne elevus.
Kui aga laseme end tööl nii-öelda ära nirutada, siis ei meeldi töö lõpuks enam meile endale ja meist pole tööandjale kuigi suurt kasu. Sageli juhtuvad sellised asjad juhtide teadmatusest, sest nad võivad olla suurepärased spetsialistid, ent ei pruugi osata töötajatega suhelda. Miks see kõik tundub nii keeruline? Tegelikult ei saa otseselt ükski juht ega personaliosakond meid õnnelikuks teha, aga nad peaksid looma keskkonna, kus töötajad saavad ennast õnnelikuna tunda tänu kaasamisele ja eneseteostusele.
Kui me ise ja töökoht ei hoolitse meie õnne eest, on ka töötulemused kehvemad. Me soovime, et meist jääks mingi jälg. Me vajame tunnustust. Ja me tahame olla need, kes me oleme, ka tööl. Mida lähemal oma unistustele saame toimetada, seda õnnelikumad oleme. Nii et tasub mõelda ja vastata küsimustele „Kes ma olen ja mida ma teha tahan? Mis on mu võimalused (mitte ainult tööturul, vaid üldised karjääris)? Kuidas neid saavutada? Kas ma võiksin midagi juurde õppida? Kas töö on minu jaoks haarav ja annab mulle elujõudu? Mis või kes muutub paremaks seoses minu tööga?“.
Töötüdimuse ja läbipõlemise eest ei ole keegi kaitstud
Võib ju mõelda, et mõne eriala inimesed, näiteks arstid, kunstnikud või õpetajad ei väsi iial oma tööst, kuid see ei ole nii. Me väsime kõik näiteks korduvatest probleemidest. Ja me saame ju tegelikult aru, kui kolleegil enam silm ei sära ning ta on läbipõlemise äärel. Ükskõik kui pühendunud inimene on, ta võib ikka läbi põleda.
Kuidas seda vältida? Ameerika sotsiaalpsühholoog Christina Maslach on välja toonud kuus aspekt, mida inimesed vajavad ja ootavad:
1. Iseseisvust otsuste tegemisel.
2. Kollektiivi enda ümber ja kedagi, kes suudaks neid asendada.
3. Igapäevast tunnustust, et nad on õigel teel.
4. Mõistlikku koormust ja küllaldaselt puhkust.
5. Elujärje paranemist.
6. Ausust ja avatust.
Staažil pole karjääri juures enam tähtsust
Üks oluline nüanss on tööõnne valemi juures veel: karjääre võib olla mitu, see on täiesti normaalne. Õpiaeg on läinud lühemaks, me jõuame asjad kiiremini tehtud kui seni ja seega ei ole staažil enam karjääri juures tähtsust. Karjäär ei ole edutamine, vaid rahuldust pakkuv eneseteostus.
Vanasti peeti karjääriks ametiredelil ülespoole liikumist, aga tänapäeval võib see olla ka horisontaalne: inimesed võivad liikuda osakondade vahel, teha mitut tööd korraga ning alustada ka täiesti uues ametis.
Autor: Gerli Ramler
